Maailm on paljudele Eesti
inimestele viimasel aastakümnel hulga avaramaks muutunud. Siitmaa
turistegi kohtab pea kõikjal maakera populaarsetes sihtpunktides. Seda
võimaldavad olulise osa inimeste kasvanud jõukus ning reisikorralduse
lihtsustumine. Ununema hakkab kunagine väljasõiduviisa, teisalt üha
kasvab riikide arv kuhu eestlane viisata saab.
Kas teate aga Austraaliast ja Euroopastki suuremat maad, kuhu kõik
maakera elanikud vabalt pääsevad ning kus piirivalvurit ja
tolliametnikku nähtudki pole? Esimesed dokumenteeritud inimese
jalajäljedki sel maal pärinevad alles 1895. aastast. Jutt käib mõistagi
Lõunamandrist Antarktisest, mis 1961.a. lepinguga (Eesti ühines aastal
2001) on kuulutatud kõigile riikidele ja üksikisikutele avatud rahu ja
teaduse kontinendiks. Minevikus esitatud 7 riigi territoriaalsed
pretensioonid Antarktise eri osadele on külmutatud ning praegusajal
tegutseb seal ca 40 teadusjaama 26 riigist.
Paarisaja aasta eest viis inimesi Antarktise lähedusse soov
avastada uusi tulutoovaid maid. Lõunaookeanist hakatigi peagi küttima
hülgeid ja vaalu, kuid need ressursid ammendusid peagi; vaalajaht lõppes
3 aastakümne eest, kalapüük jätkub vähenenud ulatuses.
Tänapäeval on esile kerkinud Antarktise tunnetuslik väärtus.
Jõudsalt kasvab Antarktist laevade ja lennukitega külastavate turistide
hulk, sest ka päevakaupa toimuvad maaleminekud annavad kogu järgnevaks
eluks meenutusväärseid elamusi. Austraalsel suvel 1997/98 käis
Antarktises 11 000 turisti ning suurtest reisikuludest hoolimata
oodatakse selle arvu kahekordistumist järgneva 5 aastaga. Seega on
Lõunamandri turism saanud oluliseks majandusharuks, kuid palju
olulisemaks Antarktise ekspordiaartikliks on teaduslik informatsioon,
ilma milleta on tänapäeva teadust raske ette kujutada. Hiiglasliku külma
jääkilbina mõjutab Antarktis kogu maailmamere veeringkäiku ja terve
lõunapoolkera kliimat, tema kuni miljon aastat vanad jääkihid sisaldavad
kättesaadavat infot varasematest keskkonnatingimustest Maal. Lõunamandri
keskkond on juba looduslikult muu Maaga võrreldes eriline (kõige külmem,
tuulisem, kuivem, kõrgem ja isoleeritum manner Maal), peale selle on ta
palju vähem mõjustatud inimtegevusest. Antarktist on tõsisemalt uuritud
vaid ca 100 aastat, saadud tulemuste praktilinegi tähtsus üha kasvab.
Osoonikihi hõrenemise fikseerimine on siin klassikaliseks näiteks:
näivalt vähetähtsate andmete kogumine aastakümnete kestel tõi äkki kõige
tähtsama teadusliku avastuse, mis on möjutanud poliitikute tegutsemist
(rahvusvaheline Montreali protokoll osoonikihti hävitavate freoonide
keelustamiseks).
Palju kauem on kestnud põhjapolaarala Arktika uurimine, mille
alusel on seal kujunenud oluline majandustegevus, nimetagem vaid
maavarade kaevandamist, kalapüüki, meretransporti ning siingi laienevat
turismi. Aastatuhandeid on Arktise alasid asustanud karmide tingimustega
kohastunud põhjarahvad: eskimod, tshuktshid, saamid, neenetsid jt.
Rohkearvuliselt on ka Eesti inimesi, eriti meremehi, töötanud Arktikas
(sealhulgas mitte alati vabatahtlikult). Teaduse poolelt küünivad
teiste hulgas esile kahe aastakümne kestel tehtud glatsioloogilised,
geoloogilised ja botaanilised uuringud Teravmägedel. Taasiseseisvumise
järel taastus ka Eesti osalus Teravmägede Lepingus.
Kuivõrd enamusele inimestest jäävad nende igapäevaelus mõlemad
polaaralad kaugeks, on paraku tavaline, et rahvas ajab segi Arktika ja
Antarktika. Enne Antarktisesse teeleasumist on mind näiteks hoiatatud
sealsete jääkarude eest. Ollakse küll kuulnud, et Antarktises on väga
külm, kuid üllatutakse tõsiselt kuuldes, et suvesoojus on sinna
tekitanud hulgaliselt järvi, millede uurimisega tegelen. Seal on maakera
magedaimaid ja soolasemaid kui Surnumeri, veetemperatuuriga +25 ja -40
°C, mitmemeetrise jääkattega ja hoopis mittekülmuvaid järvi. Antarktises
on ka fantastiliselt läbipaistva (kuni 77 m) veega ja väikseima
fütoplanktoni toodanguga järvi. Esmakordselt nägi inimsilm neid sajand
tagasi, nüüdseks on mõned juba põhjalikult reostatud. Ollakse veendunud
ka nelja kilomeetri paksuse Antarktise jääkilbi all lasuvate järvede
olemasolus.
Austraalia Law suvejaamas Antarktises
lehvis Eesti lipp 1993/94 ning 1997/98 suvesesoonidel, mil seal toimusid
looduslike protsesside
ja inimmõju uuringud järvede ökosüsteemides.
Eesti Meremuuseumi juures 1984. aastast tegutsev Polaarklubi on
püüdnud klubilise tegevuse kõrval ka laiemat avalikkust polaarasjades
valgustada. On toimunud mitmed avalikud õhtud linnarahvale, kus klubi
liikmed on slaidi- ja videoprogrammide saatel vestnud nende osavõtul
toimunud ekspeditsioonidest; polaaralasid tutvustavalt on esinetud
raadios ja televisioonis ning trükiajakirjanduses. Oleme osalenud
kuulsate polaaruurijate sünniaastapäevade tähistamisel ning oleme
jätkuvalt aidanud korraldada polaarteemalisi näitusi Meremuuseumis.
Suuremaks ettevõtmiseks kujunes möödunud polaarrreiside
mälestuste-muljete raamatu kirjutamine, toimetamine ja väljaandmine
1992.a. lõpus. Kirjastuse Olion sarja "Maailm ja mõnda" "Nabakirjade"
255 leheküljel leiab lugeja sissejuhatava "Eestimaa mehed polaarjoone
taga" E. Kreemilt ning 11 lugu Arktikast ja 10 Antarktikast.
Meie heameeleks leidub ka tänapäeva Eestis noori, kes tunnevad
huvi polaaralade ja nende uurimise vastu. Peamiselt nende abistamiseks
oleme 10. jaanuaril 1997.a. loonud sihtasutuse Eesti Polaarfond. Fondi
asutajatena leidsime, et riiklike teadusressursside piiratuse juures on
põhjendatud ka eralgatuse korras raha kogumine toetamaks uuringuid
polaaralade looduse, sotsiaalsfääri, tehniliste rakenduste, polaaralade
rahvaste kultuuri ja polaaruuringute ajaloo jäädvustamise alal. Eesti
Polaarfondi 1998.a. stipendiumid määrati Tartu Ülikooli doktorantidele
Erki Tammiksaarele, kelle teemaks on K.E. v Baeri polaaruuringute
seniteadmata aspektid, ja Marek Sammulile, kes tegeleb taimekoosluste
võrdleva uurimisega Põhja-Norras ja Eestis. M. Sammuli juhendamisel
töötav Tartu Ülikooli üliõpilane Merike Grünthal pälvis fondi 1999.a.
stipendiumi, et uurida, kuivõrd saab seostada liikidevahelise
konkurentsi tugevust sellise taimekoosluste omadusega nagu
produktiivsus. Uurimispiirkondadeks on jätkuvalt Põhja-Norra ja Eesti.
Eesti Polaarfond toetas 1999.a. ka "Lennuki" ümbermaailmareisi.
Polaarklubisse koondunud Arktikas ja Antarktikas
aktiivselt
tegutsenud isikud (mitmed neist on käinud polaarekspeditsioonidel
ka
viimastel aastatel, näiteks Vello Park "Livonia" reisidel Kanada
Arktikasse, Gröönimaale ja Antarktikasse ning Enn Kaup
Austraalia
Antarktika ekspeditsioonides) on jätkuvalt valmis jagama teavet
polaaralade kohta. Võime esineda illustreeritud loengutega
polaaralade
looduse, ekspeditsioonide, uurimisajaloo, polaarrahvaste olukorra ning
sellekohaste viimaste arengute kohta. Võimalikud
kontaktid: Mart Varvas,
Eesti Polaarfondi juhatuse esimees (tel. 6741366, mar.varvas@alara.ee);
Enn Kaup, Eesti Polaarfondi juhatuse liige (Enn.Kaup@gi.ee); Katrin
Savomägi, Polaarklubi sekretär (tel. 5069893,
katrin.savomagi@mail.ee); Vello Park, Polaarklubi president (tel.
56676451).
Tagasi avalehele