ARKTIKA ja ANTARKTIKA


    Maailm on paljudele Eesti inimestele viimasel aastakümnel hulga avaramaks muutunud. Siitmaa turistegi kohtab pea kõikjal maakera populaarsetes sihtpunktides. Seda võimaldavad olulise osa inimeste kasvanud jõukus ning reisikorralduse lihtsustumine. Ununema hakkab kunagine väljasõiduviisa, teisalt üha kasvab riikide arv kuhu eestlane viisata saab.
    Kas teate aga Austraaliast ja Euroopastki suuremat maad, kuhu kõik maakera elanikud vabalt pääsevad ning kus piirivalvurit ja tolliametnikku nähtudki pole? Esimesed dokumenteeritud inimese jalajäljedki sel maal pärinevad alles 1895. aastast. Jutt käib mõistagi Lõunamandrist Antarktisest, mis 1961.a. lepinguga (Eesti ühines aastal 2001) on kuulutatud kõigile riikidele ja üksikisikutele avatud rahu ja teaduse kontinendiks. Minevikus esitatud 7 riigi territoriaalsed pretensioonid Antarktise eri osadele on külmutatud ning praegusajal tegutseb seal ca 40 teadusjaama 26 riigist.
    Paarisaja aasta eest viis inimesi Antarktise lähedusse soov avastada uusi tulutoovaid maid. Lõunaookeanist hakatigi peagi küttima hülgeid ja vaalu, kuid need ressursid ammendusid peagi; vaalajaht lõppes 3 aastakümne eest, kalapüük jätkub vähenenud ulatuses.  
    Tänapäeval  on esile kerkinud Antarktise tunnetuslik väärtus. Jõudsalt kasvab Antarktist laevade ja lennukitega külastavate turistide hulk, sest ka päevakaupa toimuvad maaleminekud annavad kogu järgnevaks eluks meenutusväärseid elamusi. Austraalsel suvel 1997/98 käis Antarktises 11 000 turisti ning suurtest reisikuludest hoolimata oodatakse selle arvu kahekordistumist järgneva 5 aastaga. Seega on Lõunamandri turism saanud oluliseks majandusharuks, kuid palju olulisemaks Antarktise ekspordiaartikliks on teaduslik informatsioon, ilma milleta on tänapäeva teadust raske ette kujutada. Hiiglasliku külma jääkilbina mõjutab Antarktis kogu maailmamere veeringkäiku ja terve lõunapoolkera kliimat, tema kuni miljon aastat vanad jääkihid sisaldavad kättesaadavat infot varasematest keskkonnatingimustest Maal. Lõunamandri keskkond on juba looduslikult muu Maaga võrreldes eriline (kõige külmem, tuulisem, kuivem, kõrgem ja isoleeritum manner Maal), peale selle on ta palju vähem mõjustatud inimtegevusest. Antarktist on tõsisemalt uuritud vaid ca  100 aastat, saadud tulemuste praktilinegi tähtsus üha kasvab. Osoonikihi hõrenemise fikseerimine on siin klassikaliseks näiteks: näivalt vähetähtsate andmete kogumine aastakümnete kestel tõi äkki kõige tähtsama teadusliku avastuse, mis on möjutanud poliitikute tegutsemist (rahvusvaheline Montreali protokoll  osoonikihti hävitavate freoonide keelustamiseks).
    Palju kauem on kestnud põhjapolaarala Arktika uurimine, mille alusel on seal kujunenud oluline majandustegevus, nimetagem vaid maavarade kaevandamist, kalapüüki, meretransporti ning siingi laienevat turismi. Aastatuhandeid on Arktise alasid asustanud karmide tingimustega kohastunud põhjarahvad: eskimod, tshuktshid, saamid, neenetsid jt.  Rohkearvuliselt on ka Eesti inimesi, eriti meremehi,  töötanud Arktikas (sealhulgas mitte alati vabatahtlikult). Teaduse poolelt   küünivad teiste hulgas esile kahe aastakümne kestel tehtud glatsioloogilised, geoloogilised ja botaanilised uuringud Teravmägedel. Taasiseseisvumise järel taastus ka Eesti osalus Teravmägede Lepingus.
    Kuivõrd enamusele inimestest jäävad nende igapäevaelus mõlemad polaaralad kaugeks, on paraku tavaline, et rahvas ajab segi Arktika ja Antarktika. Enne Antarktisesse teeleasumist on mind näiteks hoiatatud sealsete jääkarude eest. Ollakse küll kuulnud, et Antarktises on väga külm, kuid üllatutakse tõsiselt kuuldes, et suvesoojus on sinna tekitanud hulgaliselt järvi, millede uurimisega tegelen. Seal on maakera magedaimaid ja soolasemaid kui Surnumeri, veetemperatuuriga +25 ja -40 °C, mitmemeetrise jääkattega ja hoopis mittekülmuvaid järvi. Antarktises on ka fantastiliselt läbipaistva (kuni 77 m) veega  ja väikseima fütoplanktoni toodanguga järvi. Esmakordselt nägi inimsilm neid sajand tagasi, nüüdseks on  mõned juba põhjalikult reostatud. Ollakse veendunud ka nelja kilomeetri paksuse Antarktise jääkilbi all lasuvate järvede olemasolus.

Law uurimisbaas
Austraalia Law suvejaamas Antarktises lehvis Eesti lipp 1993/94 ning 1997/98 suvesesoonidel, mil seal toimusid  looduslike protsesside ja inimmõju uuringud järvede ökosüsteemides.

    Eesti Meremuuseumi juures 1984. aastast tegutsev Polaarklubi on püüdnud klubilise tegevuse kõrval ka laiemat avalikkust polaarasjades valgustada. On toimunud mitmed avalikud õhtud linnarahvale, kus klubi liikmed on slaidi- ja videoprogrammide saatel vestnud nende osavõtul toimunud ekspeditsioonidest; polaaralasid tutvustavalt on esinetud raadios ja televisioonis ning trükiajakirjanduses. Oleme osalenud kuulsate polaaruurijate sünniaastapäevade tähistamisel ning oleme jätkuvalt aidanud korraldada polaarteemalisi näitusi Meremuuseumis. Suuremaks ettevõtmiseks kujunes möödunud polaarrreiside mälestuste-muljete raamatu kirjutamine, toimetamine ja väljaandmine 1992.a. lõpus. Kirjastuse Olion sarja "Maailm ja mõnda"  "Nabakirjade" 255 leheküljel leiab lugeja sissejuhatava "Eestimaa mehed polaarjoone taga" E. Kreemilt ning 11 lugu Arktikast  ja 10 Antarktikast.
    Meie heameeleks  leidub ka  tänapäeva Eestis noori, kes tunnevad huvi polaaralade ja nende uurimise vastu. Peamiselt nende abistamiseks oleme 10. jaanuaril 1997.a. loonud sihtasutuse Eesti Polaarfond.  Fondi asutajatena leidsime, et riiklike teadusressursside piiratuse juures on põhjendatud ka eralgatuse korras raha kogumine toetamaks uuringuid polaaralade looduse, sotsiaalsfääri, tehniliste rakenduste, polaaralade rahvaste kultuuri ja  polaaruuringute ajaloo jäädvustamise alal. Eesti Polaarfondi 1998.a. stipendiumid määrati Tartu Ülikooli doktorantidele Erki Tammiksaarele, kelle teemaks on  K.E. v Baeri polaaruuringute seniteadmata aspektid, ja  Marek Sammulile, kes tegeleb  taimekoosluste võrdleva uurimisega Põhja-Norras ja Eestis. M. Sammuli  juhendamisel töötav Tartu Ülikooli üliõpilane Merike Grünthal pälvis fondi 1999.a. stipendiumi, et uurida, kuivõrd saab seostada liikidevahelise konkurentsi tugevust sellise taimekoosluste omadusega nagu produktiivsus. Uurimispiirkondadeks on jätkuvalt Põhja-Norra ja Eesti.  Eesti Polaarfond toetas 1999.a.  ka "Lennuki" ümbermaailmareisi.
    Polaarklubisse koondunud Arktikas ja Antarktikas aktiivselt tegutsenud isikud (mitmed neist on käinud polaarekspeditsioonidel ka viimastel aastatel, näiteks Vello Park "Livonia" reisidel Kanada Arktikasse, Gröönimaale ja Antarktikasse ning Enn Kaup Austraalia Antarktika ekspeditsioonides) on jätkuvalt valmis jagama teavet polaaralade kohta. Võime esineda illustreeritud loengutega polaaralade looduse, ekspeditsioonide, uurimisajaloo, polaarrahvaste olukorra ning sellekohaste viimaste arengute kohta. Võimalikud kontaktid:  Mart Varvas, Eesti Polaarfondi juhatuse esimees (tel. 6741366, mar.varvas@alara.ee); Enn Kaup, Eesti Polaarfondi juhatuse liige (Enn.Kaup@ttu.ee); Katrin Savomägi, Polaarklubi sekretär (tel. 5069893, ktrn1307@gmail.com); Andres Tarand, Polaarklubi president (tel. 56567666).

Enn Kaup

Tagasi avalehele