POLAARKLUBI JA EESTI POLAARFOND



    Iidsest meresõiduoskusest tulenevalt on Eestis polaaruuringutel pikaajalised traditsioonid, mille algidusid võib otsida kasvõi Kalevipoja sõidust maailma otsa. Eeposest võib lugeda, et retkkond toimetas tundmatute maade ja merede uurimise kõrval ka ilmastiku- ja jääolude ning virmaliste visuaalseid vaatlusi. Rasked jääolud Sädemete Saarest (tõenäol. Island) põhja pool sundisid  materiaalset kasu leidmata tagasi pöörduma. Ometi kinnitati:

Kahetsusta, kulla vennad
Käigist ei või kasvaneda!
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

    Dokumenteerituna on ajalukku läinud paljude meie baltisaksa meresõitjate ja teadlaste (Wrangell, Kotzebue, Baer, Middendorff, Toll jpt.) avastusreisid Arktikas ja Bellingshauseni ekspeditsioon, mis  tõenäoliselt esimesena Antarktist nägi. Aastatel 1877-79 olid Heinaste merekooli õppejõud-kaptenid Dahl, Raudsepp ja Weide esimeste hulgas, kes navigeerisid jäärohkel Kara merel. Selle sajandi algul tõusis Vihula valla mees Gustav Hämalane Norra laeva kapteniks, mis küttis hülgeid Lõunaookeanis. Ka nõukogude okupatsiooni tingimustes leidus Eestis hulgaliselt teadlasi ja muid spetsialiste, kes osalesid olulistes uuringutes nii Arktikas kui Antarktikas. Rohkearvuliselt on Eesti inimesi, eriti meremehi,  töötanud Arktikas (sealhulgas mitte alati vabatahtlikult), kus teiste hulgas küündivad esile kahe aastakümne kestel tehtud glatsioloogilised uuringud Teravmägedel.  Eesti päritolu isikute  vahetu osalemine Antarktika uuringutes algas tõenäoliselt 1957.a. Töötatud on enamasti endise Nõukogude Liidu Antarktika Ekspeditsioonide (NAE) koosseisus, kuid  osaletud on ka  USA, Austraalia, Rootsi jt. ekspeditsioonides. Otseselt on Antarktikas teaduslikest vaatlustest ja uuringutest osa võtnud ühtekokku 22 inimest; peale nende on 7 teadlast teinud olulisi uuringuid, kasutades peamiselt eelmainitute kogutud proove ja andmeid. Vastavate teaduspublikatsioonide loetelu sisaldab 91 nimetust.  Peale nende on vähemalt veel 6 muude erialade esindajat osalenud Antarktika ekspeditsioonides; eelkõige olgu neist mainitud J. Smuul, kelle reisimuljetel põhinev "Jäine raamat" omandas rahvusvahelise tunnustuse, aga ka M.Kask ja A.Sööt dokumentaalfilmidega Lõunamandrist.
    Nüüdseks on pöhjapolaarala Arktika uurimine olnud aluseks tegelikult väga olulisele majandustegevusele, nimetagem vaid maavarade kaevandamist, kalapüüki, meretransporti, ka turismi. Kuigi viimane kasvab ka Antarktikas ja kalapüük Lõunaookeanis on oluline toidulisa maailmale, on Antarktise mandri kõige olulisem ekspordiartikkel siiani, "Kalevipojas" kirjapandut kinnitades, teaduslik informatsioon, ilma milleta tänapäeva teadust on raske ette kujutadagi. Hiiglasliku külma jääkilbina mõjutab Antarktis kogu maailmamere veeringkäiku ja terve lõunapoolkera kliimat, tema kuni miljon aastat vanad jääkihid sisaldavad kättesaadavat infot varasematest keskkonnatingimustest Maal. Antarktist on tõsisemalt uuritud vaid ca  100 aastat, saadud tulemuste praktilinegi tähtsus üha kasvab. Osoonikihi hõrenemise fikseerimine on siin klassikaliseks näiteks: näivalt vähetähtsate andmete kogumine aastakümnete kestel tõi äkki kõige tähtsama teadusliku avastuse, mis on möjutanud poliitikute tegutsemist (rahvusvaheline Montreali protokoll  osoonikihti hävitavate freoonide keelustamiseks).
    Polaarmeestele ei jää siiski märkamatuks tõsiasi -- laiema publiku ettekujutus Arktikast ja Antarktikast on sageli õige lünklik ja udune. Tavaline on nende kahe sassiajamine, enne Antarktisesse teeleasumist on mind näiteks hoiatatud sealsete jääkarude eest. Ollakse küll kuulnud, et Antarktises on väga külm, kuid üllatutakse tõsiselt kuuldes, et suvesoojus on sinna tekitanud hulgaliselt järvi, millede uurimisega tegelen.
    Kuid teadlaste sooviks on ikka olnud mitte ainult uurida looduse saladusi vaid ka neid rahvale teatavaks teha. Nii polnudki juhuslik, et 1984.a. lõpul kui Eesti Meremuuseum valmistas ette näitust Lõunaookeanist, mitmed Antarktikas töötanud lõid selles ürituses kaasa, pannes välja ekspeditsioonidelt toodud maist ja vaimset vara. Koos tegutsedes tuli justkui iseenesest mõte ühineda kauemakski ning näituse avamise järel jõutigi Polaarklubi asutamiseni Meremuuseumi juures. Endastmõistetav oli, et klubisse said kuuluma ka Arktikas töötanud inimesed. Klubi asutamise kuupäevaks kujunes 1. detsember, mis on ka 1959.a.  rahvusvahelise Antarktika Lepingu allakirjutamise päev (leping peatas vaidlused Antarktise kuuluvuse üle ja kuulutas selle kogu inimkonnale avatud rahu ja teaduse kontinendiks). Polaarklubisse ühines ca 25 meest, kes valisid presidendiks J. Martini. Asuti koostama klubi põhikirja ja kavandama rinnamärki. Okupatsiooniaja tingimustest tulenevalt ei saanud kumbagi teha just soovikohaselt. Sellekohastest arutlustest on meelde jäänud A. Tarandi retooriline ütlus: "See on sellest, et meil, mehed,  pole oma riiki!" Vaevalt küll võis ta siis  aimata, et 10 aasta pärast tuleb tal oma riigi peaministriks hakata! Märk sai tellitud, tehtud ja "pestud",  klubi kogunes tavaliselt kord kuus, kuid vaevalt oleks ta kauaks kestma jäänud kui Meremuuseum poleks meid igati toetanud, andnud kasutada  ruume  kogunemisteks ja volitanud kalandusosakonna tolleaegset teadurit Katrin Savomäge toimima klubi sekretärina. Klubi koosolekutel on ettekannetega polaarekspeditsioonidest esinenud välismaa teadlasi, meil on ka 3 välisliiget (New Yorkist, Peterburist  ja Cambridge'ist).

    Polaarmeeste kohtumispaigana on klubi täitnud olulist sotsiaalset ja harivat funktsiooni.  Mitmetel ekskursioonidel (ka Meremuuseumi toetusel) tutvuti  kaugemate paikadega (Lvov, Odessa), kaasaegsete ja vanade laevadega (jäälõhkujad "Suur Tõll" ja "Tarmo", allveelaev "Lembit").  Samas oleme algusest peale rõhku pannud huvi äratamisele ja teadmiste levitamisele polaaraladest laiema avalikkuse hulgas. On toimunud mitmed avalikud õhtud linnarahvale, kus klubi liikmed on slaidi- ja videoprogrammide saatel vestnud nende osavõtul toimunud ekspeditsioonidest; polaaralasid tutvustavalt on esinetud raadios ja televisioonis ning trükiajakirjanduses; on peetud illustreeritud loenguid koolides. Oleme osalenud kuulsate polaaruurijate sünniaastapäevade tähistamisel; meelde on jäänud "Frami" triivi lõppemise 100. aastapäeva tähistamine koos Eesti Norra Seltsiga jäälõhkujal "Suur Tõll". Oleme jätkuvalt aidanud korraldada polaarteemalisi näitusi Meremuuseumis. Suuremaks ettevõtmiseks kujunes Polaarklubile mälestuste-muljete raamatu kirjutamine, toimetamine ja väljaandmine. Sisuliselt oli raamat valmis juba 1988.a., kuid et kirjastamisolud järgnevalt õige keeruliseks muutusid (paberipuudus jms.), tuli ta trükist alles 1992.a. lõpus. Kirjastuse Olion sarja "Maailm ja mõnda"  "Nabakirjade" 255 leheküljel leiab lugeja sissejuhatava "Eestimaa mehed polaarjoone taga" E. Kreemilt ning 11 lugu Arktikast  ja 10 Antarktikast. Arktika osa  algab R. Kurgo meeldetuletusega Heinaste meeste meresõidust Kara merel ja lõpeb T. Kaivo mõtetega Tshukotkal elavate eskimote  minevikust ja tänapäevast.  Antarktika osa algab meregeoloogi I. Murdmaa mälestustega 1957-58. aastatest,  diiselelektrilaeva "Ob" ümbermaailmareisist Antarktika vetes, ja lõpeb E. Kaubile meeldejäänuga järveuurimises aastast Schirmacheri oaasis Kuninganna Maudi Maal 20 aastat hiljem. Raamat on illustreeritud hulga fotodega.

Taastatud Eesti Vabariigis on mitmesugustel põhjustel esialgu praktiliselt katkenud osavõtt Venemaa polaarekspeditsioonidest,  mõnevõrra on eestlasi osalenud muude riikide ekspeditsioonides. Mereinstituudi uurimislaev "Livonia" sooritas aastatel 1994-96 ühe turismireisi Gröönimaale ja Kanada Arktikasse ning vedas kahel austraalsel suvel turiste Antarktika poolsaarele, olles ka kõige kaugemale lõunasse jõudnud eesti laev üldse. Alates 1997.a. osalevad Polaarklubi liikmed Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudist rahvusvahelises (Norra, Rootsi, Hollandi, Briti, Soome) glatsioloogilises projektis, mis uurib kliimamuutusi ja inimmõju Teravmägede Lomonossovi liustikuplatoost  saadud jääpuursüdamikku kasutades.  Nii jätkub endise NL ekspeditsioonide koosseisus alanud töö. Sarnaselt on ka mul  kahel korral, viimati 1997/98 suvel, olnud võimalik jätkata Antarktika järvede uurimist Austraalia Antarktika Ekspeditsiooni koosseisus.

Lomonosovfonna platoo
Lomonosovfonna jääplatoo välilaager Teravmägedel, kus aastast 1997 toimuvad Põhjamaade paleokliima- ja  glatsioloogiauuringud, milles osalevad TTÜ Geoloogia Instituudi Isotoop-paleoklimatoloogia laboratooriumi töötajad.

    Meie heameeleks  leidub ka  tänapäeva Eestis noori, kes tunnevad huvi polaaralade ja nende uurimise vastu. Peamiselt nende abistamiseks oleme 10. jaanuaril 1997.a. loonud sihtasutuse Eesti Polaarfond.  Fondi asutajad  leidsid, et riiklike teadusressursside piiratuse juures on põhjendatud ka eralgatuse korras raha kogumine toetamaks uuringuid polaaralade looduse, sotsiaalsfääri, tehniliste rakenduste, polaaralade rahvaste kultuuri ja  polaaruuringute ajaloo jäädvustamise alal. Eesti Polaarfond kuulub tulumaksusoodustusega sihtasutuste nimekirja. Fondi on laekunud märkimisväärseid  summasid Ameerika Eesti Haridusfondist, mis on lubanud meil välja kuulutada konkursse fondi stipendiumile ja korraldada polaaralaseid suvekoole. Loodame ka Eesti ettevõtjate jätkuvat toetust Eesti Polaarfondile. Seni on seda teinud AS Pärnu Sadam, AS Maves, stuudio Joon ning riiklikest allikatest  Hasartmängumaksu Nõukogu.

    Enn Kaup, Polaarklubi president aastatel 1991-2003, sihtasutuse Eesti Polaarfond juhatuse liige

Eesti Polaarklubi kodulehele saab siit.

Tagasi avalehele