EESTIST PÄRIT ANTARKTIKA UURIJATEST

ENN KAUP

EGS aastaraamat, 31kd. 1998, lk.117-138


Sisukord

Sissejuhatus

Osalemine Antarktika ekspeditsioonides

Geoloogilised ja geofüüsikalised uuringud

Meteoroloogilised ja mesosfääri pilvede uuringud

Botaanilised uuringud

Limnoloogilised ja hüdroloogilised uuringud

Isotoop-geokeemilised ja glatsioloogilised uuringud

Uuringud rahvusvahelise õiguse ja meditsiini alal

Teaduspublikatsioonid

Populaarteaduslik ja ilukirjandus

Dokumentaalfilmid

Võrguaadresse


Sissejuhatus

Kättesaadavate avaldatud allikate järgi algas Eestist pärit isikute (artiklis on arvestatud eesti päritolu või Eestis elanud inimesi) vahetu osalemine Antarktika uuringutes aastal 1957. Töötatud on enamasti endise Nõukogude Liidu Antarktika Ekspeditsioonide (NAE) koosseisus, kuid on osaletud ka Austraalia (ANARE), USA (USARP), Rootsi(SWEDARP) jt. ekspeditsioonides. Otseselt on Antarktikas teaduslikest vaatlustest ja uuringutest osa võtnud ühtekokku 22 inimest; peale nende on seitse teadlast teinud olulisi uuringuid, kasutades peamiselt eelmainitute kogutud proove ja andmeid. Artikli lõppu lisatud teaduspublikatsioonide loetelu sisaldab 101 nimetust 14 isikult ning ülejäänud 15 on kirjutanud teaduslikke ekspeditsiooniaruandeid. Peale nende on vähemalt veel kuus muude erialade esindajat osalenud Antarktika ekspeditsioonides (vt. tabel; lähemalt ekspeditsioonidest ka Kaivo, Kaup, 1992). Artikli lõpus on lisatud kaugeltki mitte ammendav nimekiri ekspeditsioonides osalenute populaarteaduslikest ja ilukirjanduslikest publikatsioonidest ning dokumentaalfilmidest. Autoril tuleb omaks võtta, et informatsioon väljaspool Eestit elanud eesti päritolu isikute osalemisest Antarktika ekspeditsioonides võib olla lünklik. Käesolev artikkel sisaldab täiendusi ja parandusi varem ilmunud (Kaup, 1996a) ingliskeelsele publikatsioonile.

Praegusajal jätkuvad uuringud Geoloogia Instituudis koostöös teiste maade Antarktika-uurijatega isotoop-geokeemia, glatsioloogia ja limnoloogia alal.


Osalemine Antarktika ekspeditsioonides

Osaleja Aastad Lähtemaa, ekspeditsioon Tööpiirkonnad, jaamad Eriala
Ivar Murdmaa 1957-58 Venemaa, NAE Lõunaookean Meregeoloog
Juhan Smuul 1957-58 Eesti, NAE Mirnõi, Komsomolskaja Kirjanik
Henn Oona 1963-65 USA, USARP Amundsen-Scott Virmaliste uurija
Anatoli Norman 1963-64 Eesti, NAE Novolazarevskaja Seismoloog
1967-68 Eesti, NAE Novolazarevskaja Seismoloog
1972-73 Eesti, NAE Novolazarevskaja Seismoloog
Günter Faure 1964-65 USA, USARP Wisconsini ahelik, Transantarktika mäestik (TAM) Geoloog
1978-79 USA, USARP Darwini liustik,TAM Geoloog
1980-81 USA, USARP Wrighti org, Lõuna-Victoria maa, TAM Geoloog
1981-82 USA, USARP Mesa ahelik, Põhja-Victoria maa, TAM Geoloog
1982-83 USA, USARP Mesa ahelik, Põhja-Victoria maa, TAM Geoloog
1984-85 USA, USARP Elephanti moreen, polaarplatoo Geoloog
1985-86 USA, USARP Beardmore'i liustik, TAM Geoloog
1986-87 USA, USARP Recklingi moreen, polaarplatoo Geoloog
1991-92 USA, USARP Lewise järsaku jää-keel, Beardmore’i liustiku ala Geoloog
1992-93 USA, USARP Brimstone'i mäetipp, polaarplatoo Geoloog
1994-95 USA, USARP Shapelessi mägi, polaarplatoo Geoloog
Enn Kreem 1965-67 Eesti, NAE Mirnõi, Molodjozhnaja Meteoroloog
1968-70 Eesti, NAE Bellingshausen Meteoroloog
Reino Eller 1966-68 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
Rein Randmets 1967-69 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
1971-72 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
1974-76 Eesti, NAE Vostok Meteoroloog
Hain Oona 1967-68 USA, USARP Amundsen-Scott Ionosfääri füüsik
Andres Tarand 1968-70 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
Mati Kask 1968-69 Eesti, NAE Molodjozhnaja, Mirnõi, Vostok, Mawson Kinooperaator
Andres Sööt 1968-69 Eesti,NAE Molodjozhnaja, Mirnõi, Syowa, Novolazarevskaja, Mawson Kinooperaator
Jaan Ojaste 1969-71 Eesti, NAE Bellingshausen Meteoroloog
Jaak Lembra 1971-72 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
Leo Saul 1971-72 Eesti, NAE Molodjozhnaja Ehitaja
Ivan Zhevnerov 1971-73 Eesti, NAE Molodjozhnaja Mehaanik-juht
1982-84 Eesti, NAE Novolazarevskaja, Untersee oaas Mehaanik-juht
Jüri Martin 1971-72 Eesti, NAE Enderby Maa, MacRobertsoni Maa Botaanik
Enn Kaup 1972-73 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
1976-77 Eesti, NAE Schirmacheri oaas Limnoloog
1983-84 Eesti, NAE Schirmacheri ja Untersee oaas Limnoloog
1986-87 Eesti, NAE Bungeri oaas, King George'i saar Limnoloog
1988-89 Eesti, NAE Thala ja Bungeri oaas Limnoloog
1993-94 Eesti, ANARE Larsemanni oaas Limnoloog
1997-98 Eesti, ANARE Larsemanni oaas Limnoloog
2008-09 Eesti, India AE Larsemanni ja Schirmacheri oaas Limnoloog
2012 Eesti, Tšiili AE Kuningas George’i saar Limnoloog
Vello Park 1972-74 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
1975-77 Eesti, NAE Mirnõi Meteoroloog
1977-79 Eesti, NAE Mirnõi Meteoroloog
1981-83 Eesti, NAE Vostok Meteoroloog
Eino Martihhin 1973-75 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
Rein Männik 1981-83 Eesti, NAE Mirnõi Aeroloog
1987-88 Eesti, NAE Molodjozhnaja Aeroloog
Vladimir Gussev 1981-83 Eesti, NAE Leningradskaja Meteoroloog
1984-86 Eesti, NAE Vostok Meteoroloog
1990-92 Eesti, NAE Molodjozhnaja Meteoroloog
August Loopmann 1983-84 Eesti, NAE Schirmacheri ja Untersee oaas Hüdroloog
1987-88 Eesti, NAE Jetty ja Bungeri oaas Hüdroloog
Andres Loor 1986-87 Rootsi, Greenpeace Rossi saar, Terra Nova laht, Halletti neem, Dumont d'Urville, Macquarie saar Fotograaf
Margus Toots 1987-88 Eesti, NAE Kuppel B Glatsioloog
Maret Vesk 1987-88 Austraalia, ANARE Casey Botaanik
Aleksei Dorogotovtsev 1987-89 Eesti, NAE Molodjozhnaja Aeroloog
Sulo Kolje 1988-90 Valgevene, NAE Molodjozhnaja Aeroloog
Rein Vahisalu 1995-96 Eesti, Marine Exp-s Drake'i väin, Antarktika poolsaar Arstiteadlane
Mart Nyman 1997-98 Rootsi, SWEDARP Kuninganna Maudi Maa Glatsioloog
2001-02 Rootsi, EPICA Kuppel C, Concordia Glatsioloog
Mart Saarso
2003
Itaalia, P.N.R.A.
Rossi mere piirkond
EAE jaama kohavalija

Priit Tisler
2010-11
Soome, FINNARP
Aboa
Atmosfääriteadlane
2013 Soome, Polarstern Weddelli meri Atmosfääriteadlane
2014-15 Soome, FINNARP

Aboa

Atmosfääriteadlane
Timo Palo
2010-11
Eesti, FINNARP
Aboa
Atmosfääriteadlane


Geoloogilised ja geofüüsikalised uuringud

Kättesaadavate andmete järgi on Ivar Murdmaa esimene oma jala Antarktise mandrile tõstnud eestlane. Juhtus see Mirnõi jaamas 4. detsembril 1957. Moskvas asuva Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Okeanoloogia Instituudi meregeoloogina sooritas ta aastail 1957-1958 reisi ümber Antarktise NAE ekspeditsioonilaeval "Ob". I. Murdmaa uurimisobjektiks olid Lõunaookeani setted, eriti terrigeense materjali (jäämägede transporditud liiva ja kivide) koostis ja päritolu. Uuringute tulemusena piiritles ta Lõunaookeani mineraloogilised provintsid, kuhu jäämäed olid transportinud materjali Antarktise eri osadest (Murdmaa, 1961). I. Murdmaa leidis ja kirjeldas esimesena uudse koostisega rauarikkaid setteid, mis hiljem leiti olevad tüüpilised ookeanide keskmäestikele ning ookeanipõhja kuumadele allikatele (Skornjakova jt., 1990). Nende uuringute tulemused leidsid kasutamist hilisemas monograafias (Murdmaa, 1987).

Henn Oona talvitus kui Ameerika Ühendriikide Antarktika Uurimisprogrammi (USARP) ekspeditsiooniliige 1964. aastal lõunapoolusel Amundsen-Scotti jaamas virmalisi uuriva geofüüsikuna. Uuringutel, mille eesmärgiks oli eristada elektronide ja prootonite poolt tekitatud virmalisi ning nende morfoloogiat, kasutas ta mitut spektrograafi, ületaevakaamerat ja fotomeetreid. Polaarpäeval osales ta jääkihtide dateerimise uuringutes. Lisaks töötas ta Crozier neeme pingviinikoloonias ja hiljem ühe kuu koos kaaslasega Rossi shelfiliustikul punktis 80°l.l., 180°i.p. Seal vabastasid nad mitmest kolooniast püütud pingviine ja jälgisid nende tagasitee algset suunda rannikule. Need pingviinide koduinstinkti uuringud näitasid ka, et osa pingviine saabus kodukolooniasse mõne nädalaga. Henn Oona auks on nimetatud mägi Transantarktilises mäestikus Kuninganna Elisabethi ahelikus (Mount Oona, 2170 m, 83°09'l.l., 162°36'i.p.).

Hain Oona (Henn Oona noorem vend) talvitus 1968.a Amundsen- Scotti jaamas ionosfääri füüsikuna. Tema auks on nimetatud jää- ja kaljujärsak Outbacki nunatakigrupis Lõuna-Viktooria Maa põhjaosas (Oona Cliff, 72°27'l.l., 160°09'i.p.).

Günter Faure on sündinud Tallinnas aastal 1934 ning elanud aastani 1939 Kohilas, kus tema isa oli sealse mõisa valitseja. Lahkus baltisakslasena Eestist, lõpetas Kanadas Lääne-Ontario ülikooli ning omandas doktorikraadi geoloogias Massachusettsi tehnoloogiainstituudis. Alates 1962.a. töötas Ohio Ülikoolis, kust emeriteerus professorina aastal 2002. Oma laiahaardelistel geoloogilistel uuringutel 11-s USA Antarktika ekspeditsioonis töötas ta McMurdo jaamast lähtuvalt Trans-antarktika mäestikus ja lähedastel aladel. Kokku on tal 48 eelretsenseeritud publikatsiooni Antarktika geoloogia alal, lisaks mahukas monograafia (Faure ja Mensing. 2010. The Transantarctic Mountains, Springer, vt. publ. nimekirja). Kestvat seost Eestiga kinnitavad kaks peale Eesti taasiseseisvumist toimunud külaskäiku ning aastal 2012 koos abikaasa Teresa Mensinguga ilmutatud raamat (The Estonians, the long road to independence, 396 lk., ISBN 978-1-105-53003-6). Günter Faure auks on nimetatud mäetipp Wisconsini ahelikus Transantarktika mäestikus (Faure Peak, 3940 m, 85°42′S, 128°35′W.

Anatoli Norman talvitus aastatel 1963-1973 kolm korda Novolazarevskajas, viies läbi seismoloogilisi vaatlusi. Tema seismograafid registreerisid muude seismiliste sündmuste hulgas selgesti ka maavärina, mis 1964.aastal purustas Alaskas asuva Anchorage'i linna (Norman, vt. Kaivo, Kaup, 1992).


Meteoroloogilised ja mesosfääri pilvede uuringud

1960.-1980. aastatel juhtis Charles Villmann Tõraveres Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi juures tegutsevat Helkivate Ööpilvede Uurimise Ülemaailmset Keskust. Koostöös Arktika ja Antarktika Instituudiga Leningradis organiseeris ta helkivate ööpilvede ja pärlmutterpilvede patrullvaatlusi Arktikas ja Antarktikas (Villmann, 1966). Sel eesmärgil sooritasid 10 eesti meest aastatel 1965-1985 kokku 17 talvitust Molodjozhnaja, Bellingshauseni, Vostoki, Mirnõi ja Leningradskaja jaamas, täites ühtlasi ka meteoroloogiliste ja aktinomeetriliste standardvaatluste programme NAE jaoks. Need olid Enn Kreem (2 korda), Reino Eller, Rein Randmets (3 korda), Andres Tarand, Jaan Ojaste, Jaak Lembra, Enn Kaup, Vello Park (4 korda), Eino Martihhin ja Vladimir Gussev (2 korda). E. Kreem, kes töötas selles reas esimesena, on ka kirjeldanud Antarktise mesosfääri pilvi, nende esinemise tingimusi, ning hinnanud vaatluste tulemusi. Vaatluste edukust piirasid siiski sagedane madal pilvitus ja tugevad lumetormid aastaajal, mil mesosfääri pilved on nähtavad Antarktises asuvale maapealsele vaatlejale (Kreem, 1967; Kreem, 1968; Belov, Kreem, 1967; Dolgin jt., 1975).

E. Kreem osales ka Molodjozhnaja jaama piirkonna meteoroloogilise ja päikesekiirguse reziimi esimese iseloomustuse koostamisel (Belov, Kreem, 1968). Mõned talvitujatest (näit. E. Kreem, E. Kaup) tegid ka atmosfäärse osooni koguhulga mõõtmisi. Koostöös saksa glatsioloogidega Dresdenist kirjeldas E. Kaup Haysi liustiku ja Vetsernaja mäe (mõlemad Molodjozhnajast idas) meteoroloogilisi tingimusi, võrreldes neid Molodjozhnaja jaama tingimustega (Kaup, 1976).

Vello Park sai koos muu jaamapersonaliga tunda erakordseid raskusi Vostoki jaamas 1982.aastal, kui tulekahju hävitas elektrijaama aprillis ja väline abi saabus alles novembris. Ta on andnud meteoroloogiliste ja elutingimuste kirjelduse sellel planeedi külmapoolusel (Park, vt. Kaivo, Kaup, 1992). Rein Männik teostas aeroloogilisi vaatlusi 1982. a. Mirnõis ja 1987. a. Molodjozhnajas. Viimases kohas tegid veel Aleksei Dorogotovtsev 1988. a. ja Sulo Kolje 1989. a. aeroloogilisi ja V. Gussev 1991. a. meteoroloogilisi vaatlusi.


Botaanilised uuringud

NAE suvesesoonil 1971-1972 uuris Jüri Martin samblikke ja samblaid Ida-Antarktise mitmes piirkonnas . Enderby Maal olid tööpiirkonnad Thala oaas Molodjozhnaja lähedal, rannikukünkad Syowa jaamast kagus ning Biscoe mägi. MacRobertsoni Maal uuris ta Amery shelfiliustiku lähedasi jäävabu alasid (Sannefjordi lahe piirkond, Jetty oaas, Beaveri ja Radoki järvede ümbrus) ning 16 paika Prints Charlesi mägedes, millest lõunapoolseim oli Komsomolski mäetipp 76° l.l. J. Martin uuris samblike ja sammalde floorat ning liikide levikut Ida-Antarktises, samuti samblike suktsessioone ja kooslusi kivistel substraatidel (Martin, 1974, 1975; Martin, 1975). Ta tegi ka liustikumoreenide ja kaljupindade lihhenomeetrilisi dateeringuid (Martin, 1971, 1985) ning uuris keemiliste elementide akumuleerumist samblikes (Martin, 1984a, b; Martin, Martin, 1985). Väli- ja laboratoorsete uuringute tulemusena koostas ta Antarktise mandri taimestiku leviku kaardi (detailselt Ida-Antarktise kohta). Ekspeditsiooni oluliseks tulemuseks oli Tallinna Botaanikaaia herbaariumi täiendamine Antarktise näidistega.

Austraalia Rahvuslike Antarktika Uurimise Ekspeditsioonide (ANARE) suvesesoonil 1987-1988 Casey jaama lähedal (Wilkes'i Maa) uuris Maret Vesk Sidney Ülikoolist ühe Antarktise maksasambla kohastumist karmides keskonnatingimustes. Ta mõõtis maksasambla pigmente ja fotosünteesi ning uuris selle kloroplastide ultrastruktuuri (Post, Vesk, 1992), lisaks ka inimmõju samblikele (Adamson jt., 1990). M. Vesk on ainuke teadaolev Antarktises töötanud eestlanna, kes on lisaks eelnevale andnud panuse ka Antarktise vetikate taksonoomia uurimisse (van den Hoff jt., 1989).

Kirjanduse andmete ning Antarktisest toodud taime- ja loomaproovide analüüsi alusel uuris Ott Roots polükloreeritud bifenüüle kui globaalse ja lokaalse reostuse indikaatoreid Antarktise ökosüsteemides (Roots jt., 1990).


Limnoloogilised ja hüdroloogilised uuringud

Eesti limnoloogilised uuringud Antarktises algasid aastatel 1972-1973, mil E. Kaup uuris aastaringselt Thala oaasi (Enderby Maa) järvede termilist ja hapnikureziimi ning algproduktsiooni (Kaup 1975a, b). Järgnevalt, aastatel 1976-1977, viis ta läbi järvede algproduktsiooni ja antropogeense eutrofeerumise uurimise laiendatud programmi Schirmacheri oaasi (Kuninganna Maudi Maa) järvedel ja merelahtedel (Kaup, 1981a, b; 1982a, b; 1983a, c). Olulisimad tulemused olid järvede fütoplanktoni maailmas vähima aastase algproduktsiooni (0.58 gC/m2) registreerimine Verhneje järves (Kaup, 1994) ning esmakordselt Antarktikas antropogeense eutrofeerumise fikseerimine Glubokoje ja Stantsionnoje järves (Kaup, 1983b; 1984). Kogutud proovide uurimine võimaldas Andrus Saagil oluliselt täiendada olemasolevaid andmeid Schirmacheri oaasi ja kogu Antarktika vetikafloorast (Saag, 1979).

Suvesesoonil 1983/1984 jätkusid sedalaadi uuringud samas paigas ja samuti alaliselt jääga kaetud mägijärvedel Untersee oaasis, mis asub 80 km Schirmacheri oaasist kagus. E. Kaup ja August Loopmann osalesid uuringutes, mis koostöös vene ja saksa uurijatega hõlmasid lisaks ka järvenõgude morfoloogiat ja batümeetriat, peamiste ioonide hüdrokeemiat, äravoolu (kaasa arvatud selle toiteelementide ja isotoopide sisaldus) ning järvede veevahetust (Simonov jt., 1985a; Kaup, Vaikmäe, 1986; Kaup jt., 1988; Klokov jt., 1987). Määrati kindlaks mitme järve väliskoormus toiteelementidega ja kinnitati Verhneje kui madalaima algproduktsiooniga järve reputatsiooni (Kaup, 1988a, b, Kaup, 1994). Esitati uusi vaateid järvede tekkest ja arengust Antarktises (Loopmann, 1988). Oluliseks saavutuseks oli Schirmacheri oaasi kuue järve veetaseme, veebilansi, veevahetuse koefitsiendi ja äravoolu mooduli registreerimine valgaladel kogu äravooluperioodil novembrist veebruarini (Loopmann, Klokov, 1988).

Untersee oaasis toimus Obersee järve esmauurimine. Nende mägijärvede (põhirõhk oli Untersee uurimisel) ebatavaliste omaduste hulka kuuluvad vee kõrge pH (10.3--11.1), erakordne läbipaistvus (77 m, Kaup, 1994, Haendel, jt. 1995) ja väga madal fütoplanktoni algproduktsioon Untersees (Haendel, Kaup, 1986; Kaup 1986, 1988c; Loopmann jt., 1986).

Aastatel 1987-1989 olid ülalmainitutega samasisulised uuringud keskendunud Bungeri oaasi (Wilkes'i Maa) järvedel ja merelahtedel, kus E. Kaup töötas aastatel 1987 ja 1989 ning A. Loopmann 1988.aastal. Nende ekspeditsioonide käigus uuris E. Kaup (Kaup, 1991, 1996b; Kaup, Vaikmäe, 1996) järvi ka Thala oaasis (Enderby Maa) ning A. Loopmann (1991) Jetty oaasis (MacRobertsoni Maa). Bungeri oaasis uuriti paljude magedate ja soolaste järvede omadusi, äravoolu kujunemise tingimusi ning koostati mitme järve sügavuskaardid (Kaup jt., 1990, 1993; Klokov jt., 1990; Loopmann, 1990).

Ülalmainitud andmeid Antarktise erinevatest järvepiirkondadest on kasutatud hilisemas monograafias (Haendel, Kaup, 1995; Haendel jt., 1995) ja üldistustes (Kaup, 1992, 1993, 1994a, b; Loopmann, 1992, 1994).

Austraalia Rahvuslike Antarktika Uurimise Ekspeditsioonide (ANARE) liikmena uuris E. Kaup suvesesoonidel 1993-1994 ja 1997- 98 toiteelemente ja troofilist seisundit Larsemanni oaasi (Printsess Elisabethi Maa) järvedes, ojades ja põhjavetes. Sealseid pinnavesi mõjutavad piiratud territooriumil asuvad neli uurimisjaama ning võimalikult ka kliima soojenemine (Kaup 1998; Kaup, Burgess, 1995a, b, aktsepteeritud; Burgess, Kaup, 1996, 1997; Kaup jt. 2001).


Isotoop-geokeemilised ja glatsioloogilised uuringud

Eesti Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi isotoopgeoloogia laboratooriumis alustati seitsmekümnendate aastate lõpus Antarktise isotoop-geokeemilisi ja glatsioloogilisi uuringuid . Kolmes eri valdkonnas toimunud uuringuid on juhtinud Rein Vaikmäe. Uuriti Antarktise oaaside ja järvede hüdroloogiat. Schirmacheri, Untersee, Thala ja Bungeri oaaside erineva geneesiga järvede uurimine isotoopmeetodite rakendamisel võimaldas selgitada nende järvevete päritolu (Kaup, Vaikmäe, 1986, 1996; Kaup jt., 1990, 1993).

Koostöös kolleegidega Arktika ja Antarktika Instituudist (Leningrad) toimus Shackletoni shelfiliustiku geneesi uurimine. Hapnikuisotoobi 18O profiil läbi 1978.aastal puuritud 195,7 m paksuse shelfijää näitas, et tervikuna on see formeerunud kohalikest sademetest ega sisalda Antarktise mandrijääd. Järeldati ka, et shelfiliustiku alumisel pinnal ei toimu merevee külmumist (Savatjugin, Vaikmäe, 1990).

Ida-Antarktise erinevates osades uuriti glatsioklimaatilistes tingimuste muutusi, kasutades selleks madalate ja sügavates puuraukude jää isotoopvariatsioone. Aastal 1977 uuriti isotoopprofiili 809 m sügavuseni ulatunud jääkernis, mis saadi ühe jääaluse depressiooni kohal asuvast firniliustikust Wohlthati mäemassiivi lähedal (71o05'S, 11o40'E). Tehti kindlaks, et kaasajal on puurimisalal jää keskmine aastane akumulatsioon ca 0.2 m. See Antarktise kohta suhteliselt kõrge akumulatsioon võimaldas kindlaks määrata regiooni viimase 5000 aasta kliimaajalugu, kasutades selleks isotoopprofiile (Punning, Vaikmäe, 1988; Vaikmäe, 1991).

Koostöös kolleegidega Isotoopide ja Kiirguste Uurimise Keskinstituudist Leipzigis uuriti glatsiokliima ajalugu Kuninganna Maudi Maa põhja- ja keskosas (Hermichen jt., 1990a, b, c, d). Humboldti mägedes leiduvate vanade moreenikõrgendike reliktjää isotoopanalüüsid lubasid järeldada, et hiliskvaternaari jäämahtude kasvud Kuninganna Maudi Maa keskosas olid eranditult seotud külmade alamstaadiumidega (Vaikmäe jt., 1991; Hermichen jt., 1991).

NAE suvesesoonil 1987/1988 osales Margus Toots jää sügavpuurimisel ja proovivõtmisel kuplil B (Ida-Antarktise keskosa). Saadud jääkerni hapniku isotoopkõvera analüüs näitas, et kliima soojenemist pleistotseeni/holotseeni piiril 15 000-10 000 aastat tagasi katkestas ka Antarktises kaks jahenemist. Põhjapoolkeral on see hästi tuntud nähtus, kuid senini polnud veenvaid tõendeid niisuguste kliimamuutuste kohta lõunapoolkeral (Jouzel jt., 1995; Masson jt. 2000, Vaikmäe jt., 1995; Vimeux jt. 2001). Mainitud jääkerni edasiseks uurimiseks on Jüri Ivask täiustanud analüüsimetoodikat (Ivask, Pentchuk, 1996, 1997; Ivask, Kaljurand 1999; Ivask jt. 2001), mille kasutamine on andnud uusi tulemusi peamiste ioonide sisalduse kohta kuppel B jääs (Ivask, Vaikmäe, 1996). Nende muutused ajas kannavad paleogeograafilist informatsiooni.

Suvesesoonil 1997/98 osales Mart Nyman Stockholmi Ülikoolist Rootsi Antarktika Uuringute Programmi (SWEDARP) glatsioloogilistes väliuuringutes Amundseni jääplatoo ja Heimefrontfjella mägede piirkonnnas Kuninganna Maudi Maal. Need olid Rootsi-poolsed eeluuringud ulatuslikule Euroopa Ühenduse Antarktise jää uurimise projektile EPICA.


Uuringud rahvusvahelise õiguse ja meditsiini alal

Antarktika Lepingu tingimuste kohaselt kasutatakse Antarktikat ainult rahumeelseks tegevuseks, eesmärgiks seatakse tema keskkonna säilitamine looduslikul kujul ja soodustatakse rahvusvahelist teaduskoostööd. Viimatimainitu on muuseas ka viis, kuidas eesti teadlased on viimasel ajal vahetult osalenud Antarktika uuringutes.

USA-s elav eesti päritolu jurist Ivo Meisner uuris Scott'i Polaarinstituudis Cambridge'is (Suurbritannia) kuidas Antarktika Lepingu süsteem on aastatel 1961-1986 toime tulnud mõningate eriolukordade ja -nõuetega. Oma filosoofiamagistri väitekirjas (Meisner, 1986) andis ta ka mõned soovitused lepingu muutmiseks, et see paremini vastaks muutunud olukordadele.

Dr. Rein Vahisalu Tallinna Keskhaiglast uurib, kuidas inimese südame-veresoonkonna süsteem kohastub mitmesugustele stressidele erinevates (ka äärmuslikes) sotsiaalsetes ja keskkonnatingimustes. Juulis-oktoobris 1995.a. mõõtis ta selleks otstarbeks Eesti uurimislaeva "Livonia" meeskonna (kuhu ta laevaarstina ka ise kuulus) liikmete südame löögisageduse muutumist ja teisi näitajaid laeva reisil Gröönimaale ja Kanada Arktikasse. Novembrist 1995 kuni aprillini 1996 viis ta läbi analoogilisi uuringuid põhiliselt samal meeskonnal (mis on eriti informatiivne) "Livonia" reiside ajal Drake'i väina ja Antarktika poolsaare piirkonda. Esialgsed uurimistulemused näitasid, et nihked uuritavate südame-veresoonkonna vegetatiivses regulatsioonis tulenesid enam sotsiaalsetest tingimustest (reisi pikkus, tööspetsiifika merel) kui keskkonna (geograafiliste) tingimuste spetsiifikast.


Teaduspublikatsioonid

(puudub 26 venekeelset publikatsiooni,mis on toodud EGS aastaraamatus, 31kd. 1998, lk.117-138.)

Adamson, E., Adamson, H., Vesk, M., Seppelt, R.D. 1990. Morphological, ultrastructural, and physiological characteristics of damage to an extensive stand of the lichen Usnea sphacelata at Casey Station, East Antarctica. - Proc. Linn. Soc. N.S.W. 112(4), 229-240.

Burgess,J.S., Casparon, M., Kaup, E. 1998. Nutrient inputs to freshwater oligotrophic lakes in the Larsemann Hills, Eastern Antarctica.- VII SCAR International Biology Symposium, 31 August-4 September 1998, Christchurch, New Zealand, Abstracts Handbook, p.23.

Burgess, J.S., Kaup, E. 1996. Human impact on lakes in the Larsemann Hills, Princess Elisabeth Land, Eastern Antarctica.- Abstracts of the International Workshop Polar Desert Ecosystems, Christchurch, New Zealand, 1-4 July 1996, p. 4.

Burgess, J.S., Kaup, E. 1997. Some aspects of human impact on lakes in the Larsemann Hills, Princess Elizabeth Land, Eastern Antarctica. - Ecosystem Processes in Antarctic Ice-free Landscapes. Eds. W. B. Lyons, C. Howard-Williams & I. Hawes, Balkema, Rotterdam, 259-264.

Gibson, J.A.E., Gore, D.B., Kaup, E. 2002. Algae River: an extensive drainage system in the Bunger Hills, East Antarctica. Polar Record 38(205), 141-152.

Haendel, D., Kaup, E. 1986. Hydrochemische Untersuchungen am Unterseegebiet im Zentralen Wohlthatmassiv (Ostantarktika).- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 13, 72--92.

Haendel, D., Kaup, E. 1995. Nutrients.  The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 312-316.

Hermichen, W.-D., Kowski, P., Vaikmäe, R. 1990a. An oxygen-18 thermometer from snow of Northern Queen Maud Land (Antarctica).- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 16, 307--311.

Hermichen, W.-D., Kowski, P., Vaikmäe, R. 1990b. An oxygen-18 thermometer from snow of Northern Queen Maud Land (Antarctica).- Proc. of the 5th Working Meeting Isotopes in Nature, Leipzig, Sept. 1989, 531--535.

Hermichen, W.-D., Kowski, P., Vaikmäe, R. 1990c. Isotope data from ice-cored moraines suggest a higher ice sheet surface in Central Queen Maud Land (Antarctica) during cold stages.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 16, 301--306.

Hermichen ,W.-D., Kowski, P. & Vaikmäe, R. 1990d. Isotope data from ice-cored moraines suggest a higher ice sheet surface in Central Queen Maud Land (Antarctica) during cold stages.- Proc. of the 5th Working Meeting Isotopes in Nature, Leipzig, Sept. 1989, 537--542.

Hermichen, W.-D., Kowski, P., Hahne, K., Vaikmäe, R. 1991. The late quaternary glacioclimate on an East Antarctic ice sheet margin: indications from ice-cored moraines in Central Queen Maud Land.- Proc. of Int. Symp., St. Petersburg, Sept 1990. IAHS Press, Wallengford, 285--289. (IAHS publ.,208).

Hiller, A., Loopmann, A., Richter, W., Haendel, D. 1986. Die Robbenmumien der Schirmacheroase (Ostantarktika).- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 13, 112-- 117.

Hiller, A., Loopmann, A., Richter, W., Haendel, D. 1988. The seal mummies of the Schirmacher Oasis.- Berichte des Zentralinstituts für Isotopen und Strahlenforschung (Leipzig), 143, 139--146.

Hoff van den, J., Burton, H.R. , Vesk, M. 1989. An encystment stage, bearing a new scale type, of the Antarctic prasinophyte Pyramimonas gelidicola and its paleolimnological and taxonomic significance.- J. Phycol., 25, 446-454.

Ivask, J. 2000. Ion chromatographic determination of major anions and cations in polar ice core. -  Dissertationes chimicae Universitatis Tartuensis, 1406-0299 , 15, Tartu : Tartu University Press, 84p.

Ivask, J. 2004. Estonian National Antarctic Data Centre report. In: Terra Nostra. Selbstverlag der Alfred-Wegener-Stiftung, Berlin. 4, 355.

Ivask, J. , Pentchuk, J. 1996. Analysis of ions in polar ice core samples by use of large injection volume in ion chromatography.- Abstracts of International ion chromatography Symposium '96. Reading, UK, p. 84.

Ivask, J. , Pentchuk, J. 1997. Analysis of ions in polar ice core samples by use of large injection volume in ion chromatography.- J. Chrom. A, 770, 125-127.

Ivask, J., Kaljurand, M. 1999. Reduction of the detection limits of anions in polar ice core analysis using correlation ion chromatography with detector signal processing.- J. Chrom. A, 844, 419-423.

Ivask, J., Pentchuk, J., Vaikmäe, R. 2001. Ion chromatographic determination of major anions and cations in Antarctic ice. - Proc. Estonian Acad. Sci. Chem., 50(1), 46-51.

Ivask, J. , Vaikmäe, R. 1996. Major anions and cations in ice core from Dome B, East Antarctica.- 17th Estonian Chemistry Days. Abstracts of Scientific Conference. Tartu, p. 54.

Ivask, J., Vaikmäe, R. 2004. Dome B ice core major ions concentration profiles and their relation to climate change during last deglaciation period. In: Terra Nostra. Selbstverlag der Alfred-Wegener-Stiftung, Berlin. 4, 225.

Jouzel, J., Vaikmäe, R., Petit, J.R., Martin, M., Duclos, Y., Stievenard, M., Lorius, C., Toots, M., Melieres, M.A., Burckle, L.H., Barkov, N.I. , Kotlyakov, V.M. 1995. The two-step shape and timing of the last deglaciation in Antarctica.- Climate Dynamics, 11, 151--161.

Kaup, E. 1976. Results of meteorological observations at Camp Abendberg and during the oversnow traverses.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), III, 37, 97--103.

Kaup, E. 1986. Die Primärproduktion in Seen der Schirmacher- und Unterseeoase (Ostantarktika) in der Saison 1983/84.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 13, 56--59.

Kaup, E. 1988a. Loads and concentrations of nutrients in the lakes of the Schirmacher Oasis during the season 1983/84. - Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 66--77.

Kaup, E. 1988b. Primary production of phytoplankton and the content of chlorophyll a in the lakes of the Schirmacher Oasis during the season 1983/84.- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 78--87.

Kaup, E. 1988c. Solar radiation in the water bodies of Queen Maud Land.- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 15--27.

Kaup, E. 1990. Limnoloogiaprogramm Lõunamandril.- Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 25. Valgus, Tallinn, 42--46.

Kaup, E. 1991. Primary productivity and abiotic factors affecting it in lakes and sea inlets of Schirmacher and Untersee Oases, Thala and Bunger Hills.- Intern. Conf. on Ant. Science, Bremen, 23-27 Sept. 1991. Scientific posters abstracts, p.69.

Kaup, E. 1992. Lake Verkhneye, Schirmacher Oasis, Antarctica - lowest annual primary production of phytoplankton on record.- XXV SIL Intern. Congr., Barcelona, 21-27 August 1992. Last Abstracts, p.11.

Kaup, E. 1993. Lake Verkhneye, Schirmacher Oasis, Antarctica - the lowest annual primary production for lake phytoplankton.- Verh. Internat. Verein. Limnol., 25, p.974.

Kaup, E. 1994a. Annual primary production of phytoplankton in Lake Verkhneye, Schirmacher Oasis, Antarctica. -Polar Biol., 14, 433--439.

Kaup, E. 1994b. Cultural eutrophication in Antarctic lakes - examples from the Schirmacher Oasis.- SCAR Sixth Biology Symp., Venice, 30 May-3 June 1994. Abstracts, p.148.

Kaup, E. 1995. Solar radiation in water bodies. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 286-290.

Kaup, E. 1995. Chlorophyll a and primary production. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 316-319.

Kaup, E. 1995. Dissolved oxygen. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 293-294.

Kaup, E. 1996a. Estonians in the Antarctic research.- Estonia. Geographical Studies, Estonian Academy Publishers, Tallinn, 156- 169.

Kaup, E. 1996b. Trophic status of lakes in Thala Hills - records from the years 1967 and 1988.- Abstracts of XIX Symposium on Polar Biology, Tokio, 5-6. Dec. 1996., p. 26.

Kaup, E. 1998. Trophic status of lakes in Thala Hills - records from the years 1967 and 1988.- Proc. NIPR Symp. Polar Biol., 11, 82-91.

Kaup, E. 2004. Spring through autumn changes of photosynthetically active radiation in the water columns of the freshwater lakes of Bunger and Thala Hills. SCAR Open Science Conference, 25-31 July 2004, Bremen, Germany. Abstract volume, p.115.

Kaup, E. 2004. Development of anthropogenic eutrophication in Antarctic lakes. XXIX Congress of SIL, 8-14 August 2004, Lahti, Finland. Book of Abstracts, p.262.

Kaup E. 2005. Development of anthropogenic eutrophication in Antarctic lakes of the Schirmacher Oasis. E. Schweizerbartsche Verlagsbuchhandlung, Stuttgart. Verhandlungen Internationale Vereingung der Limnologie, 29(2), 678-682.

Kaup, E., Burgess, J.S. 1995a. Elevated concentrations of phosphorus in the surface waters of Broknes Peninsula, Larsemann Hills, Antarctica - natural or the result of human impact?- Abstracts of the XXVI Congress of SIL, Sao Paulo, Brazil, 23-29 July 1995, p.151.

Kaup, E., Burgess, J. 1995b. Elevated concentrations of phosphorus in the surface waters of Broknes Peninsula, Larsemann Hills, Antarctica - natural or the result of human impact?- 7th European Ecol. Congr., Budapest, 20-25 August 1995. Abstracts, p.130.

Kaup, E., Burgess, J. 2001. Natural and human impacted stratification in the lakes of Larsemann Hills, Antarctica. - VIII SCAR International Biology Symposium, Amsterdam, 27 August - 1 September 2001. Abstracts, S6P14.

Kaup, E., Burgess, J. 2002. Nutrients and conductivity in catchment waters as proxies of anthropogenic contamination of the active layer in the Larsemann Hills, Antarctica. - In: Snape, I. and Warren, R. (eds) Proceedings of the Third International Conference on Contaminants in Freezing Ground, Australian Antarctic Division, p. 62.

Kaup, E., Burgess, J.S. 2002. Surface and subsurface flows of nutrients in natural and human impacted lake catchments on Broknes, Larsemann Hills, Antarctica. Cambridge University Press, Cambridge. Antarctic Science 14(4), 310-319.

Kaup, E., Burgess, J.S. 2002. Surface and subsurface flows of nutrients in natural and human impacted lake catchments on Broknes, Larsemann Hills, Antarctica. Antarctic Science 14(4), 343–352.

Kaup, E., Burgess, J. 2003. Natural and human impacted stratification in the shallow lakes of the Larsemann Hills, Antarctica. In: Huiskes, A.H.L., Gieskes, W.W.C., Rozema, J., Schorno, R.M.L., van der Vries, S.M. & Wolff, W.J. Antarctic Biology in a Global Context, Backhuys Publishers, Leiden, 313-317.

Kaup, E., Ellis-Evans, J.-C., Burgess J. S.1998. Increased phosphorus levels in the surface waters of Broknes, Larsemann Hills, Antarctica.-XXVII SIL Congress, 8-14 August 1998, Dublin, Book of Astracts, p. 380.

Kaup, E., Ellis-Evans, J.C., Burgess, J.S. 2001. Increased phosphorus levels in the surface waters of Broknes, Larsemann Hills, Antarctica. - Verh. Int. Ver. Limnol., 27(5), 3137-3140.

Kaup, E., Haendel, D. 1995. Snow and ice cover of water bodies. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 279-285.

Kaup, E., Haendel, D. 1995. pH values. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 295-295.

Kaup, E., Haendel, D., Loopmann, A. 1995. Thermal regime of water bodies. The Schirmacher Oasis, Queen Maud Land, East Antarctica. Justus Perthes Verlag, Gotha. 290-293.

Kaup, E., Haendel, D., Vaikmäe, R. 1991. Primary productivity and related abiotic factors in saline lakes of Bunger Hills (Wilkes Land, East Antarctica).- Studies of the Tallinn Botanical Garden, IV Botany and Ecology. Ed. A. Eensaar, Tallinn, 126--147.

Kaup, E., Haendel, D., Vaikmäe, R. 1993. Limnological features of the saline lakes of the Bunger Hills (Wilkes Land, Antarctica). Antarctic Science, 5, 1, 41--50.

Kaup, E., Kanda, H., Imura, S. 2000. Lake ecosystems in Dronning Maud and Enderby Lands. XXIII Symposium on Polar Biology, Tokyo, Japan, 7-8 December 2000. Book of abstracts, p. 25.

Kaup, E., Klokov, V., Vaikmäe, R., Haendel, D., Zierath, R. 1990. Hydrochemical and isotope hydrological investigations in the Bunger Hills.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 16, 345--360.

Kaup, E., Loopmann, A., Klokov, V., Simonov, I., Haendel, D. 1988. Limnological investigations in the Untersee Oasis (Queen Maud Land).- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 28--42.

Kaup, E., Probst, W., Gernandt, H. 1979. Unterwasseraufnahmen der Bodenvegetation in Seen der Schirmacher-Oase.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), II, 22, 49--54.

Kaup, E., Vaikmäe, R. 1986. Oxygen-isotope composition in waters, ice and snow of Schirmacher and Untersee Oases (East Antarctica).- Freiberger Forschungshefte, Geowissenschaften, C417, 62--75.

Kaup, E., Vaikmäe, R. 1996. Chemical and 18O composition in waters, ice and snow of Thala Hills (East Antarctica).- Internationale Polartagung der Deutschen Gesellschaft für Polarforschung 18-22 März 1996: Zusammenfassungen der Tagungsbeiträge. Bonn, s. 31.

Kaup, E., Vaikmäe, R. 1996. Chemical and 18O composition in waters, ice  and snow of Thala Hills (East Antarctica).- Proceedings of Nordic Hydrological  Conference 1996, ed. by O. Sigurdsson, K. Einarsson and H.Adalsteinsson, Reykjavik, Icelandic Hydrological Committee, 310-320.

Klokov, V., Kaup, E., Zierath, R., Haendel, D. 1990. Lakes of the Bunger Hills (East Antarctica): chemical and ecological properties.- Polish Polar Research, 11, 1-2, 147--159.

Kreem, E. 1968. Helkivate ööpilvede vaatlused lõunapoolkeral 1965-1966.a.- Tartu Tähetorni Kalender, Tartu.

Kärkäs, E., Martma, T., Sonninen, E. 2005. Physical properties and stratigraphy of surface snow in western Dronning Maud Land, Antarctica. Polar Research 24(1-2), 55-67.

Loopmann, A. 1988. The effect of climatic factors on the ice, temperature and oxygen regimes in the lakes of the Schirmacher Oasis during the summer season 1983/84.- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 43--56.

Loopmann, A. 1990. Meteorological and hydrological conditions of meltwater genesis and distribution in Antarctica.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 16, 341-- 344.

Loopmann, A. 1991. Specific features of water balance and runoff in Antarctic Oases Schirmacher, Jetty and Bunger.- Int. Conf. on Ant. Science, Bremen, 23-27 Sept. 1991. Scientific posters abstracts, p.91.

Loopmann, A. 1992. Changes in water quality of water bodies caused by atmospheric pollution.- Second circumpolar symposium on remote sensing of Arctic environments, Tromsö 4-6 May 1992. Proceedings, 53--57.

Loopmann, A. 1994. Ida-Antarktise järvede kujunemisest (Bungeri polaaroaasi näitel).- Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 26. Tallinn, 42--57.

Loopmann, A., Kaup, E., Haendel, D., Simonov, I., Klokov, V. 1986. Zur Bathymetrie einiger Seen der Schirmacher- und Unterseeoase (Ostantarktika).- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 13, 60--71.

Loopmann, A., Kaup, E., Klokov, V., Simonov, I., Haendel, D. 1988. The bathymetry of some lakes of the Antarctic Oases Schirmacher and Untersee.- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 6--14.

Loopmann, A. , Klokov, V. 1986. Hydrologische Untersuchungen in der Schirmacheroase in der Saison 1983/84.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 13, 48--59.

Loopmann, A. , Klokov, V. 1988. The formation of water runoff from lake catchments of the Schirmacher Oasis in East Antarctica during the summer season 1983/84.- Limnological studies in Queen Maud Land (East Antarctica). Ed. J. Martin, Academy of Sciences of Estonia, Tallinn, 57--65.

Martin, J. 1974. Formation of Primary Biogeocoenoses in Extreme Antarctic Conditions. EXPO '74, Spokane (USA).

Martin, J. 1975. Succession of primary ecosystems in extreme Antarctic conditions.- XII International Botanical Congress, Leningrad, p.64.

Masson, V., Vimeux, F., Jouzel, J., Morgan, V., Delmotte, M., Hammer, C.,   Johnsen, S., Lipenkov, V., Petit, J.-R., Steig, E., Stievenard, M. & Vaikmäe, R. 2000. Holocene temporal and spatial climate variability in Antarctica. Quaternary Research, 54, 3, 348-358.

Meisner, I. 1986. Evolution of the Antarctic Treaty system: responding to special interests.- M.Phil. dissertation, Scott Polar Research Institute, University of Cambridge.

Post, A., Vesk, M. 1992. Photosynthesis, pigments, and chloroplast ultrastucture of an Antarctic liverwort from sun- exposed and shaded sites.- Can. J. Bot., 70, 2259--2264.

Punning, J.-M., Vaikmäe, R. 1988. On glacioclimatic studies in the Estonian SSR.- Geographical Researches. Academy of Sciences of Estonian, Tallinn, 62--72.

Quesada A., Vincent W.F., Kaup E., Hobbie J.E., Laurion I., Pienitz R., Lopez-Martinez J., Duran J.-J. (in press). Landscape control of high latitude lakes in a changing climate. Trends in Antarctic Terrestrial and Limnetic Ecosystems, eds. D. Bergstrom, P. Convey & A. Huiskes. Kluwer, Dordrecht, Netherlands.

Saag, A. 1979. Antarktika Schirmacheri oaasi vetikafloorast. Diplomitöö, Tartu Riiklik Ülikool.

Savatyugin, L., Vaikmäe, R. 1990. On the genesis of the Shackleton Ice Shelf according to oxygen-isotope data.- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 16, 291--298.

Simonov, I.M., Stackebrandt, W., Haendel, D., Kaup, E., Kämpf, H., Loopmann, A. 1985a. Komplexe naturwissenschaftliche Untersuchungen am Unter- und Obersee , zentrales Dronning-Maud- Land, Antarktika.- Petermanns geogr. Mitt., 2, 125--135.

Simonov, I.M., Stackebrandt, W., Haendel, D., Kaup, E., Kämpf, H., Loopmann, A. 1985b. Report on scientific investigations at the Untersee and Obersee Lakes, Central Dronning-Maud-Land (East Antarctica).- Geodätische und Geophysikalische Veröffentlichungen (Berlin), I, 12, 8--26.

Skornjakova, N.S., Murdmaa, I.O. et al. 1990. Ferromanganese nodules of the Southwest Pacific.-New Zeal. Journ.of Geol., 3.

Vaikmäe,R. 1991. Paleoenvironmental data from less-investigated polar regions.- Proc. of Int. Conf. on the role of the polar regions in global change, Fairbanks, June 1990, 611--616.

Vaikmäe, R., Hermichen, W.-D., Kowski, P., Strauch, G., Savatyugin, L. 1991. Deciphering recent structures and Holocene evolution of the marginal East Antarctic ice cover in Queen Maud Land.- Proc. of Int. Symp., St. Petersburg, Sept 1990. IAHS Press, Wallengford, 3-14. (IAHS publ., 208).

Vaikmäe, R., Jouzel, J., Petit, J.R., Stievenard, M., Toots, M. 1995. A 30000 year climatic record from Dome B ice core (East Antarctica).- Proc. of Int. Conf. on Past, Present and Future Climate, Helsinki, Aug. 1995, 64--66. (Academy of Finland; 6/95).

Vimeux, F., Masson, V., Jouzel, J., Petit, J.R., Steig, E.J., Stievenard, M., Vaikmäe, R., White, J.W.C. 2001. Holocene hydrological cycle changes in the Southern Hemisphere documented in East Antarctic deuterium excess records. Climate Dynamics 17(7), 503--513


Populaarteaduslik ja ilukirjandus

Kaivo, T., Kaup, E. (koostajad) 1992. Nabakirjad. Olion, Tallinn.

Kaup, E. 1982. Elukolded külmakõrbes.- Horisont, 4, 8--10; 5, 4--6.

Kaup, E. 1985. Kuninganna Maudi pärlid.- Horisont, 7, 34-37; 9, 16--19.

Kaup, E. 1995. Unikaalne looduslabor - Antarktika.- Horisont, 2, 56--61.

Kaup, E. 1996. Lõunamaine jää. - Täheke, 2.

Kaup, E. 1997. Lõunamaa järved. - Täheke, 1.

Kaup, E. 1997. Lõunamaa linnud. - Täheke, 2.

Kaup, E. 1997. Külmale kohastunud elu.- Horisont, 3, 35--40.

Kaup, E. 1998. Kas maakera viimane suur kõnnumaa?.- Horisont, 6, 35--40.

Kaup, E. 1998. Turistid teaduse kontinendil. - Luup, 10, 52--54.

Kaup, E. 1998. Kodu Antarktises. Diivan, 9, 58--62.

Kaup, E. 1998. Kauge kõnnumaa kaunistused.- Loodus, 19--23.

Kaup, E. 1998. Eestist pärit Antarktika uurijatest.- Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 31, Tallinn, 119--138 (sisaldab teaduspublikatsioonide loetelu).

Kaup, E. 2003. Eestlased on tunnustatud Antarktika-uurijad. - Eesti Loodus, 2-3, 64--67.

Kaup, E., Saarso, M. 2004. Miks Eesti peaks saatma iseseisva teadusekspeditsiooni ja rajama uurimisjaama Antarktikas. - Horisont, 2, 8--9.

Kaup, E. 2005. Miks on Eestile tarvis Antarktise uurimisjaama. - Eesti Loodus, 1, 15.

Kreem, E. 1967. Kuuendal kontinendil.- Horisont, 9, 40--46.

Kreem, E. 1967. Kuuendal kontinendil.- Eesti Loodus, X, 687--690.

Kreem, E. 1969. Omapärane talv. Eesti Raamat, Tallinn.

Kreem, E. 1970. Meteoroloog lumetormis.- Inimene ja ilm. Toim. H. Tooming, Tallinn, 253-254.

Kreem, E. 1973. Antarktika läbi aegade. Eesti Raamat, Tallinn.

Kreem, E. 1977. Ahoi! Maa lõunas! Eesti Raamat, Tallinn.

Kreem, E. 1984. Kolm laiust. Eesti Raamat, Tallinn.

Murdmaa, I. 1958. Obiga ümber maailma.- Noorus, 11, 20--31; 12, 12--20.

Murdmaa, I. 1962. Sealpool Kaljukitse pöörijoont. Eesti Raamat, Tallinn.

Murdmaa, I. 1979. Ookean tulerõngas. Eesti Raamat, Tallinn.

Smuul, J. 1959. Jäine raamat. Antarktise-reisi päevik. Eesti Raamat, Tallinn.

Sööt, A. 1972. Antarktis (Album). Eesti Raamat, Tallinn.

Tarand, A. 1969. Kirjad Lõunanabamandrilt.- Eesti Loodus, XII, 551--554.

Tarand, A. 1971. Antarktika.- Eesti Loodus, XIV, 15--20, 80--86, 145--150, 231--235, 278--283.

Toots, M. 1994. Suvises Antarktikas.- Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 26, Tallinn, 105--109.

Vahisalu, R. 1998. Laevaarstina Antarktikas. BNS Kirjastus OÜ, Tallinn.

Vahisalu, R. 1998. Pingviinid suvitavad jääl. Loodus, 3, 18--21.


Dokumentaalfilmid

Kask, M., Sööt, A. (1969). Jääriik. Tallinnfilm.

Kask, M., Sööt, A. (1969). Enderby Valge Maa. Tallinnfilm.


Võrguaadresse

Australian Antarctic Division

British Antarctic Survey

Sveriges Polarforskningssekretariatet

Merentutkimuslaitos-Etelämanner


Tagasi avalehele